Enne kui roos saab nime: uue sordi taga olevad aastad
Jaga
Esimest korda kohtusin roosiaretajaga 2010. aastal.
Olin külas Meillandil ja Delbardil Prantsusmaal. Roosid olid juba siis väga suur osa minu elust, kuid see reis muutis seda, kuidas ma neid nägin.
Seni olin tundnud peamiselt valmis loomingut: kauni nimega roosi, ebatavalist värvi, lõhna, mis paneb lähemale kummarduma, täiusliku kujuga õit või roniroosi, mis suudab muuta seina või kaare ilmet.
Ma polnud kunagi päriselt mõistnud kõike seda, mis toimub enne, kui roos meieni jõuab.
Lyonist mitte kaugel asuvatel tohututel Meillandi põldudel jalutades sain teada midagi, mis mind tõeliselt üllatas. Mulle öeldi, et uue aiaroosi loomine võib võtta umbes üheksa aastat.
Tänapäeval on aretusprogrammid erinevad ning see teekond võib kesta umbes kümme aastat või kauemgi. Aga see arv jäi mulle meelde.
Üheksa aastat.
Üheksa aastat aretaja peas sündinud ideest hetkeni, mil teie või mina saame selle roosi lõpuks oma aeda valida.
Ja need aastad ei alga õiest. Need algavad küsimusest.
Iga uus roos algab eesmärgist.
Võib-olla otsib aretaja eriti haruldast või raskesti saavutatavat värvi. Võib-olla on sihiks erakordne lõhn, omanäoline õiekuju, ebatavaliselt rikkalik õitsemine, parem haiguskindlus, suurem talvekindlus või parem vastupidavus aias.
Mõnikord tahetakse ühendada mitu neist omadustest.
Kõik algab vanematest
Kui eesmärk on selge, järgneb veel üks keeruline küsimus: Millised roosid peaksid saama vanemateks?
Vanemate valik on juba iseenesest uurimistöö. Aretajad koguvad teadmisi paljude aastate jooksul, õppides, millised omadused kanduvad edasi teatud liinides ja millised kombinatsioonid võiksid neid soovitud eesmärgile lähemale viia.
Aga loodus ei tööta tehnilise kirjelduse järgi.
Kaks hoolikalt valitud vanemat ei anna lihtsalt täiuslikku last. Kaugel sellest.
Tuhanded võimalused
Valitud roose ristatakse käsitsi. Ühe vanema õietolm kantakse teisele. Kui tolmeldamine õnnestub, arenevad kibuvitsamarjad ja nende sees hakkavad moodustuma seemned.
Iga seeme esindab uut geneetilist võimalust.
Mulle meeldib mõelda sellest nii, nagu mõtleme ühe pere lastest. Neil võivad olla samad vanemad, kuid igaüks pärib erineva omaduste kombinatsiooni.
Roosidega on samamoodi.
Seepärast töötavad aretajad tohutu hulga ristamiste ja seemikutega. Nad ei tea, millises seemikus, kui üldse mõnes, avaldub otsitud omaduste kooslus.
Üks võib anda imelise õie, kuid kasvada nõrgal taimel. Teisel võib olla põnev värv, kuid ebapiisav haiguskindlus. Üks võib esimesel aastal tunduda väga paljutõotav ning hiljem pettumuse valmistada.
Paljudel aga pole lihtsalt piisavalt uut, eristuvat või usaldusväärset, et nendega jätkamist õigustada.
Nii aretaja valib. Ja valib uuesti.
Tuhandetest saavad sajad. Sadadest kümned. Kümnetest võib jääda alles vaid käputäis.
Ja mõnikord pole pärast tohutut tööd ükski neist piisavalt hea.
Siis algab töö uuesti.
Sellele mõtleme äsja turule tulnud roosi imetledes harva.
Kauni roosi leidmine on alles algus
Enne seda külaskäiku olin vist eeldanud, et kui aretaja leiab kauni uue õie, on raske osa peaaegu läbi.
Tegelikult on see alles järgmise pika etapi algus.
Kaunist õiest ei piisa.
Aiaroos peab tõestama, et ta suudab päriselt aias elada.
Seetõttu ootavad kõige paljutõotavamaid valikuid ees veel aastatepikkused katsed.
Kas taim püsib terve? Kuidas ta kasvab? Kas ta õitseb uuesti? Kas ta käitub hooajast hooaega ühtlaselt?
Kuidas ta haigustele reageerib? Mis juhtub keerulise ilmaga? Kuidas talub ta kuumust, külma, vihma ja ideaalsest kaugel olevaid tingimusi?
Aretaja esitab aina uusi küsimusi.
Ja roos peab neile üha vastama.
Üks mu selgemaid mälestusi sellest reisist on jalutuskäik ala kõrval, mis esmapilgul tundus peaaegu mahajäetud.
Seal kasvas umbrohi. Roosid ei näinud hellitatud välja. See ei meenutanud sugugi laitmatuid näidisaedu, mida tavaliselt kuulsate roosikasvatusfirmadega seostame.
Hetkeks mõtlesin, miks keegi nende eest ei hoolitse.
Siis sain aru. Just selles oligi mõte.
Neid roose katsetati.
Aretajatel oli vaja näha, kuidas taimed käituvad siis, kui nende elu kergeks ei tehta.
Kas nad püsivad terved? Kas nad kasvavad edasi? Millised sordid tulevad loomulikult toime? Millistel hakkab raskeks minema?
Katsepõld ei ole näidisaed.
Selle ülesanne pole iga roosi kaunina näidata. Selle ülesanne on tuua esile tõde taime kohta.
See oli minu jaoks ilmselt kogu külaskäigu suurim vau-hetk.
Roosid polnud hoolitsuseta sellepärast, et keegi neist ei hoolinud.
Neid jälgiti, sest keegi hoolis piisavalt, et välja selgitada, milleks nad tegelikult võimelised on.
Paljutõotavaid valikuid võidakse katsetada ka eri piirkondades ja kliimades. Roos, mis saab hästi hakkama ühes kaitstud kasvukohas, on vastanud alles osale küsimusest.
Aretajad peavad mõistma, kuidas ta käitub, kui muutuvad temperatuur, sademed, haigussurve ja kasvutingimused.
Alles aastatepikkuse vaatluse järel hakkab sort tõestama, et väärib edasiliikumist.
Ühelt roosilt ei peaks ootama kõike
Selle protsessi tundmaõppimine muutis veel midagi minu suhtumises roosidesse.
Meie, aednikud, tahame vahel kõike.
Tahame erakordset värvi, tugevat lõhna, täiuslikku õiekuju, erilist haiguskindlust, pidevat õitsemist, suurepärast talvekindlust ja jõulist kasvu – aga mitte liiga jõulist.
Tahaksime ka rikkalikult õisi, soovitatavalt piisavalt suuri, et neid tuppa lõigata.
Ja ideaalis võimalikult vähe vaeva meie poolt.
Loodus annab harva kõik soovitud omadused ühes taimes maksimaalsel kujul.
Aretus on sageli õige tasakaalu leidmise kunst.
Erakordselt ebatavalise värviga roos ei pruugi olla igas muus mõttes kõige tugevam sort. Roos, mis annab hingematvalt kauni esimese õitsemislaine, võib hooaja lõpus tagasihoidlikumalt õitseda.
Teisel võib olla tuttavam värv, kuid see korvab seda suurepärase tervise ja kindlusega. Kolmas võib väärida aias kohta ühe unustamatu omaduse tõttu: oma lõhna pärast.
See ei tee tingimata üht roosi paremaks ja teist halvemaks.
See teeb nad erinevaks.
Meil kõigil on tugevused. Keegi meist pole täiuslik.
Hea roosivaliku juurde kuulub arusaam, millised omadused on meile kõige tähtsamad, ning iga sordi hindamine selle eest, mida ta eriti hästi teeb.
Kõige eredamalt mäletan inimesi
Aastaid hiljem on neist külaskäikudest minuga sama tugevalt kui tehniline protsess jäänud veel üks külg.
Inimesed ise.
Roosiaretajate seas on raske aega veeta märkamata, kui kirglikult nad oma töösse suhtuvad.
See ei tundunud mulle kunagi ametina, mille inimesed olid valinud lihtsalt arvete maksmiseks.
Nende vaimustust oli tunda.
Nad võisid terve päeva teiega põldudel, uurimisaladel ja katselappidel kõndida.
Nad selgitasid, mida jälgivad, mida loodavad parandada, miks üks pealtnäha pisike omadus loeb ja miks teisest taimest tuli loobuda.
Ja pärast tuhandetest ja tuhandetest taimedest möödumist võisid nad uhkusega näidata kaht sorti, mille neil oli lõpuks õnnestunud luua.
Kaht.
Pärast lugematuid ristamisi, seemikuid, katseid ja pettumusi.
Kui seda esimest korda kuuled, on seda raske mõista.
Nii palju maad. Nii palju teadmisi. Nii palju taimi. Nii palju aastaid.
Ja võib-olla paneb lõpuks vaid üks või kaks sorti aretaja peatuma ja neid sõnu ütlema.
Mäletan siiani uhkust, millega neid roose meile näidati. See polnud järjekordset toodet esitleva inimese uhkus, vaid kellegi uhkus, kes näitab enda loodut.
Kui mõistad kõike sellele eelnenut, on see uhkus täiesti arusaadav.
Enne kaunist nime tuleb kood
Selles protsessis on veel midagi, mis mind köidab.
Suurema osa oma arengust ei kanna roos veel seda kaunist nime, mille me hiljem kataloogist või taimesildilt ära tunneme.
See võib olla lihtsalt seemik, valik või kood.
Taim peab end tõestama enne, kui selle ümber hakkab kujunema lugu.
Alles palju hiljem, kui aretaja otsustab, et sort väärib turule toomist, saab see identiteedi, mille järgi aednikud seda lõpuks tunnevad.
Me võime temaga aastaid hiljem kohtuda nime all Pierre de Ronsard, Papa Meilland või mõne muu nime all, mis saab roosisõpradele üle maailma tuttavaks.
Meie jaoks algab suhe roosiga sageli nimest.
Aretaja jaoks tuleb nimi pärast aastaid tööd, mida meie ei näinud.
Miks see töö väärib austust
Kui mõistsin, mida roosi loomine nõuab, hakkasin aretajaõigusi ja litsentsimist nägema hoopis teisiti.
Sellised mõisted nagu kaitsealune sort, sordikaitse või litsents võivad kõlada üsna juriidiliselt või äriliselt.
Kuid nende taga on midagi väga inimlikku.
Kellelgi oli idee. Keegi uskus, et parem või teistsugune roos on võimalik.
Meeskonnad tegid ristamisi. Nad kasvatasid seemikuid. Nad loobusid tuhandetest taimedest. Nad jätkasid tööd nende vähestega, mis näitasid lootust.
Nad katsetasid. Nad ootasid. Nad jälgisid taimi hooajast hooaega.
Sellesse protsessi panustati maad, teadustööd, inimesi, eriteadmisi ja märkimisväärseid investeeringuid.
Ja aastad möödusid enne, kui keegi sai teada, kas kogu selle töö tulemusena sünnib turule toomiseks piisavalt hea roos.
Sellel loomingul on väärtus.
Nii nagu austame kirjaniku, kunstniku või disaineri tööd, peaksime minu arvates austama ka inimesi, kes loovad uusi taimi.
Kaitsealuste sortide puhul tähendab volitatud kanalite kaudu tegutsemine nende loonud aretaja töö tunnustamist.
Meie jaoks pole see lihtsalt reegli järgimine. See on austus.
Austus teadmiste vastu.
Austus investeeringute vastu.
Austus aastatepikkuste ebaõnnestunud katsete vastu, mida keegi kunagi ei näe.
Ja ennekõike austus roosi taga oleva kire vastu.
Järgmine kord, kui roosi valite
Kui järgmisel korral uut sorti vaatate, peatuge ehk hetkeks, enne kui küsite, kas sellel on kõik teie soovinimekirja omadused.
Vaadake hoopis seda, mis teeb ta eriliseks.
Võib-olla püüdis keegi aastaid saavutada just seda värvitooni.
Võib-olla oli lõhn omadus, mille puhul ei tahetud järeleandmisi teha.
Võib-olla on tegelik saavutus midagi, mis kohe nii dramaatiliselt silma ei torka: hea tervis, korduvõitsemine või kindel toimetulek raskete tingimustega.
Pidage meeles, et teie ees olev roos oli kunagi üks väike seemik tuhandete seas.
Keegi märkas teda. Keegi uskus, et temaga tasub jätkata.
Nad valisid ta välja. Nad katsetasid. Nad ootasid.
Nad jälgisid teda hooajast hooaega.
Ja lõpuks, umbes kümne aasta või mõnikord pikema aja järel, sai ta nime ja leidis tee meie aedadesse.
Pärast seda 2010. aasta külaskäiku pole ma roose enam päris samamoodi vaadanud.
Võib-olla ei vaata teiegi nüüd enam.
Kui Pierre de Ronsard teile seda lugu lugedes silma jäi, võib teile meeldida ka Õige roos vales kohas: mida Pierre de Ronsard mulle õpetas .
Aretaja pikk teekond võib olla lõppenud, kuid teie aias algab uus. Meie rooside hooldusjuhendid koondavad praktilisi nõuandeid istutamise, kastmise, väetamise ja hooajalise hoolduse kohta.